Tere taas! Pole jõudnud vahepeal teile muljetada, sest  nädal on läinud kiirelt.

Nii - millega ma siis tegelesin...

Eelmisel teisipäeval tegelesin palju ettevalmistustega EEÜÜ (loe: Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus) õhtuks. Lisan siia ka õhtu materjale...

Jutustan teile ühe loo...
Mõni aeg tagasi seisid Seattle OM-del 100m jooksu stardijoonel 9 sportlast, kõik füüsilise või vaimse puudega. Kõlas stardipauk ja võistlus võis alata. Kõik neist ei jooksnud, kuid ometi tahtsid kõik neist osaleda ja võita.
Üks jooksjatest komistas, kukkus, tegi mitu kukerpalli ja... hakkas haledalt nutma. 8 ülejäänud jooksjat kuulsid tema nuttu. Nad võtsid jooksutempo alla ja vaatasid tagasi, jäid seisma ja LÄKSD TAGASI. Tagasi õnnetult kukkunu juurde. Kõik 8...
Tütarlaps, kes põdes Downi sündroomi, kükitas maaslamaja kõrvale, kallistas teda ja küsis: "Kas nüüd on natuke parem olla?" Seejärel kõndisid kõik 9 õlg õla kõrval üle finišijoone. Pealtvaatajad tõusid püsti ja avaldasid oma poolehoidu. Aplaus kestis kaua...

Pikka aega tundus, et elu hakkab kohe pihta. Õnnelik elu. Aga ometi ilmus alati mingi takistus: konflikt, millist tuli jagu saada; töö, mis tuli ära teha; arve, mis tuli maksta.
Kohe, kui need asjad tehtud, tundus algavat tõeline elu. Lõpuks mõistsin, et need takistused ongi minu elu.
Kinnitame endale, et õnnelik elu algab pärast seda, kui oleme abiellunud, saanud lapse, teise lapse. Meid tabab pettumus, sest meie lapsed ei ole piisavalt vanad.
Kinnitame endale, et elu algab siis, kui lapsed pisut kasvavad. Koos laste murdeea saabumisega pettume uuesti. Seepeale kinnitame endale, et õnnelik elu algab kohe, kui puberteet möödub. Kinnitame endale, et elu on parem, kui meie abikaasa ennast muudab; kui hangime uhkema auto; kui läheme puhkusereisile; kui lõpuks ometi saame jääda pensionipõlve nautima.
Tõde on see, et õnnelik olemiseks ei ole paremat aega kui just praegu. Kui mitte praegu- kunas siis veel? Elu on alati täis uusi erinevaid väljakutseid. Lepi sellega ja tunnista: "Olen kõigest hoolimata õnnelik."

Seepärast naudi igat hetke!
Ära oota kooli lõpetamist, uuesti kooli minekut, kaalus alla võtmist, kaalus juurde võtmist, tööelu algamist, abielu, reede õhtut, pühapäeva hommikut, uut autot, korterilaenu viimast osamakset, kevadet, suve, sügist, talve, kuu esimest või 10. päeva, surma, ülestõusmist... enne, kui oled otsustanud olla õnnelik.
Õnneni ei ole teed. Elutee ise ongi õnn.
Õnn on teekond, mitte sihtkoht.
Ei ole paremat aega olla õnnelik, kui...JUST NÜÜD JA PRAEGU.
Ela ja naudi hetki, mis sul on!
(Ja tee seda koos sõpradega!)



Mõtle ja püüa vastata järgmistele küsimustele:
1.    Nimeta maailma 5 rikkamat inimest.
2.    Nimeta 5 viimast Miss Universumi võitjat.
3.    Nimeta 10 viimast Nobeli preemia laureaati.
4.    Nimeta 10 viimast peaosatäitmise eest Oscari saanud näitlejat.
 

Ei õnnestu? Tõtt ütelda päris raske ülesanne? Ära muretse! Tegelikult ei mäleta neid suurest mitte keegi. Aplausid vaikivad, pokaalid tolmuvad, võitjad ununevad peagi.
 

Nüüd proovi vastata järgmistele küsimustele:
1.    Nimeta 3 õpetajat, kes on sind muutnud.
2.    Nimeta 3 sõpra, kes on sind hädas aidanud.
3.    Mõtle inimestele, kes on aidanud sul end erilisena tunda.
4.    Nimeta 5 inimest, kelle seltsis tahaksid aega veeta.
 

Kas õnnestus paremini?
See oligi ju hoopis lihtsam ülesanne.
Inimesed, kes on sinu elus tähtsad, ei ole rikkad ja ei võida suur auhindu.
Nad hoolivad sinust ja hoolitsevad sinu eest. Nad on kõigest hoolimata sinuga nii heas kui halvas.
Mõtle sellele! Elu ON lühike.
Kas tead kelle nimekirja sa ise kuulud?

Sügaval sisimas me teame, et võitmine ei ole meie elus kõige tähtsam.
Elus on kõige tähtsam aidata teistel võita. Ka siis, kui see tähendab enda võiduvõimaluste kaotamist.
"Isegi siis, kui ühe küünlaga süüdata teine küünal, ei kahvatu sellest tema ere leek."